Mõni päev on elus ilusam kui teine

Täna oli kohe väga ilus päev, kuna Allanil on sünnipäev. Otsustasime seda tähistada matkaga Laguna Churupi äärde, mis ühtlasi andis meile võimaluse ka tõusta hea mitusada meetrit kõrgemale. Kuni 4550 meetrini lausa! Ilm oli meeldivalt pilvealune ja tasakesi tatsudes jõudsime me 2 tunniga kohale. Laguna veeres avasime õlled ja õnnitlesime sünnipäevalast koogikuhilaga. Et mitte sünnipäevalast traumeerida, siis olid küünaldel numbrid 3 ja ? Et igaüks saab ise pakkuda, eksimisvõimalus 10 piires.

Kohal

12 tundi lennukis ja siis veel 8 tundi bussis ühtejutti ning olimegi lõpuks tõotatud maal - Cordillera Blanca jalamil Huarazis.

Koaala alustamas bussireisi

'Bussisõit on siinmail tähtis ja turvatud ettevõtmine, kotid kombati läbi ja kõigi nägudest tehti enne bussi sisenemist pilt. Koaala oma nägu ei näidanud. Suur oli meie rõõm kui bussi sisenes meile ka 2 tuttavat nägu Allan ja Annemai. Majutusime kauni nimega hotelli La Aurora ja väsimus oli nii suur, et pärast õhtusööki ja klaasi veini ei jaksanud ma enam dushi allagi minna. Hügieen, kas teate on ülehinnatud!
Hommikud on siin aga imelised. Hotelli rõdult avanes selline vaade, et Tarmo on oma südame Huascaranile jäägitult kaotanud. Ja minul juhtus sama hommikusöögiga

Päeva veetsime shopates. Ostsime gaasi, lumevaiu ja mitmeid maitsvaid toite. Turg pakkus lõputuid valikuid nii taime- kui lihasööjatele.

Ja päeva lõpuks ristusid minu teed imelise mütsimüüjaga, mille tulemusena olen nüüd rõõmsate rastavärvidega ehitud.

Koaala ja Barcelona

Et kaunist päeva mitte raisku lasta, siis viisime oma vana reisikaaslase koaala Barcelonasse.

Koaala on erinevalt meist alati roosa ja rahulik

Kõigepealt viisime oma koaala sushibuffeesse sööma

Ja seejärel jõi ta ahnelt sangriat

Fight for your right for a flight

Nii võiks kokku võtta eilsed meeleolud Brüsseli lennujaamas. Õhtuks olid toidukohad tühjaks söödud ja saada oli veel vaid friikaid ja ube, nagu üks sub-sahaara sissetungija meile säriseva naeratusega teatas. Meeleheitel polnud ilmselt ainult reisijad,vaid ka lennundustöötajad. Ma pole kunagi varem kuulnud teavitust "lugupeetud reisijad, liikuge lennukisse, teid teenindav meeskond saabub 20 minuti pärast."
Tundsime meiegi end kui EKRE liikmeskond Brüsseli kurjas haardes ja abituna. Aga eesrindlike e-riiklastena ei jäänud me lõpututesse järjekordadesse ootama, et millal keegi meid avitama asub, vaid soetasime endale kiirelt uued kõige hilisõhtusemad piletid Barcelonasse, niipea kui olukorra tõsidus meile kohale oli jõudnud. Oli minutite küsimus, millal kõik hilisemad lennud täis topiti ja kindlasti aitas tehingule kaasa ka meie digivoliniku õnnistav vari, mis samuti Brüsseli lennujaama lõksujäänuna me kohal lehvis.
Pärast 16 tunnist närveldamist rabelesime end Brüsseli haardest lahti ja hetk enne valge tuvina taevasse tõusmist julgesime ära osta järgmiseks päevaks piletid Limasse. Et elu liiga ilus ei tunduks, loivasime hommikul pool 4 mööda Barcelona lennujaama ja otsisime inimest, kes teaks kuhu Tarmo kott võis kadunud olla, sest kohale see ei jõudnud. Sellist inimest me ei leidnud.
Ärgata manjaana-inimeste maal teadmisega, et kott on kadunud ning Kolumbia lennuliin Avianca on võtnud vist su krediitkaardilt makse, kuid pileteid samaks päevaks vastu pole saatnud, on muserdav. Tarmol on suurest muretsemisest vist kehakarvad ka halliks läinud. Käivitasime taas logistikaosakonna, jagasime ülesanded omavahel ära ja lõpuks saabus meie õuelegi lennundusõnn. Tundmatuks jääda sooviv Air Europe ametnik ütles meile: "te pole siin kunagi käinud, ega mind näinud, siin on teile uued piletid, tasuta."
Igatahes jõudsin ma ka Brüsseli kaose tegelike põhjusteni. Vaadake hoolega seda märki. Kui ikka palvetaja peab launzhitaja ees paluma ning üks on selgelt UP ja teine DOWN, kas on siis mingi ime, et Sulev Kübar lõpuks pahandab ja sellise asutuse seiskab?

Kes pahandas lennujuhtimisjumalat?

Tiibadega olevusi ei tasu narrida. Isegi tuvisid mitte. Istusime me rõõmsalt, ninad kohvitassis, Brüsseli lennujaamas kui korraga kogu õhuruum kõmmdi kinni pandi. Ei ühtegi lendu sisse ega välja. Teadmata ajaks. Radar olla katki läinud. Situasjoon eksepsjonell, nagu üteldi. Või oli keegi kopamees mõne juhtme katki kaksanud nagu Tallinnas ükskord juhtus. Suurtes kogustes inimesi kummutab suurel kiirusel Leffe õlut. Me oleme kõik oma Brüsselis elavad sõbrad meelde tuletanud, kelle juurde maanduda võiks.

Tuvi lugu

No kellel ei hakkaks päkk põtkima?

Kuidas ma ka ponnistanud pole, see kaasakiskuv shlaager Tarmole meeldima hakanud ei ole. Isegi mitte  kõlava algusstroofi pärast "when the sun shines on the mountain..." Cordillera Blancaga on teine lugu. Ilmselt oleks need nõlvad meil ammu läbi trambitud, kui sealne ronimishooaeg poleks meie suvel. No milline normaalne inimene läheb suvel Eestist kaugemale kui Palangasse või Poola?!

Me oleme Lõuna Ameerikas ronimas käinud kolm korda ja isu kohalike kulinaariaimede ja hea veini järele on aina kasvanud. Ka seekord loodan mitte alt vedada seda osa lugejaskonnast, kes ootavad põhjalikku ülevaadet kõigist kartulisortidest, mis Peruus saadaval ning üksikasjalikku kirjeldust igast ceviche kuhilast saadavast maitsenüansist.
Ja ühte ma luban kindlasti, reisi lõpuks on meil see imeline duett selge.