Kõik sõltub seenest

Vedisime end täna 5300m kõrgusele Tocclaraju nõlva alla. Ilm, mis eile oli jube külm ja tuuline, on täna imeline. Nagu kohalikud indiaanitargad ka ennustasid, sai 5.juuniga el ninjo võimutsemine läbi. Koaalal on plaan minna öösel kell 1 välja ja hiilida tipu suunas. Tocclaraju on sel aastal enda tipu otsa kasvatanud seenekübara. Tippu jõudmiseks tuleb kübara alt läbi hiilida 3 köiepikkust ja siis end kahe kirka abil üles upitada. Kas mul selleks seenelkäiguks kuraasi jätkub, selgub kui ma kübarani jõuan. Annemai sai eile kauni indiaaninime: Jookseb Koos Lehmadega. Loodame, et Allan teeb ka hollywoodiväärilise klipi. Et mitte alla jääda, sain täna nimeks Ustav Tõhk. Nimi on inspireeritud lõhnast, mida mu riided levitavad.

Fiesta ja siesta

Tänane päev (5.06) on möödund söömarõõmudes. Lõunaks tegime tortillasid, ooteks on guacamole krõpsudega ja õhtuks kanapasta. Eile võtsime refugio restoranis kolmekäigulise sööma ja pudeli tummist veini. Peab ju tähistama ehk jääb Ishnica me ainsaks tipuks. Tocllarajul on lund palju. Lausa põlvini. Homme plaan 5200 m-le Tocllaraju baaslaagrisse.

Kui läeb libedalt

Asusime teele kell pool 5 hommikul ja 4 tunni pärast olime tõusujuht Allan Cordillera Valge juhtimisel Ishinca tipus 5540m. Ilm suurepärane, lumeolud väga head.

Lehmade piiramisrõngas

Täna tõusime 4950m kõrgusele järjekordsesse refugiosse - pitsat ei pakuta aga muidu on madratsitega narid. Tänane tõus 600m kulges tasa ja targu. Tarmo tuli raske kotiga 1.45 ja mina kerge kotiga ühe tunni kauem. Minu tempo tõi kaasa Tarmo tuntud kriitikalaine: nii ei jõua me kuhugi! Kui mul poleks aastate jooksul mitte paks nahk vaid lausa kilpkonnakilp selga kasvanud, siis oleks ma isegi pisu heitunud. Homme hommikul 4-st välja ja plaanis Ishinca traavers. Pool päeva oleme veetnud koos 6 lehmaga, kes himukalt me varustust jõllitavad.

Mina ja minu munad

Teel bc-sse kujunes kõige põnevamaks teemaks mitu 15-st ostetud munast mu seljakotis tervena kohale jõuab. Sõlmiti mitu kihlvedu, aga võitjaiks osutusid munad. Teekond oli idülliline, kuni hetkeni, mil me muulaajaja Juan oskas ära kaotada kõigepealt ühe ja siis ka teise muula koos kõigi me asjadega. Leidsime oma valge lojuse üksikuna. Juani abiga saime kuidagi kohale. Olles jõudnud 4305,5meetrini, tegime sügava kummarduse selle K2 kangelaste, Kaasiku ja Tuuleveski ees. Künnap peaks neile paljalt mõtte eest karika kohe kätte andma.